EESTI MAAVILJELUSE INSTITUUT 1946 – 2006

EESTI MAAVILJELUSE INSTITUUT 1946 – 2006

LÜHIAJALUGU

Eesti Maaviljeluse Instituudi (EMVI) asutamisest möödus 16. novembril 2006. a 60 aastat. Selle aja jooksul on instituudi tegevuses olnud nii tõusu- kui mõõnaperioode: allüksusi on liidetud ja lahutatud, töövõimalused ja uurimissfäärid on laienenud ja kitsenenud, korduvalt on muudetud instituudi nime ning on muutunud ka instituudi asukoht. Ühele ja teisele uurimisvaldkonnale pöörati aeg-ajalt erinevat tähelepanu, kusjuures mitte alati ei olnud see vahetult seotud uuritavate küsimuste aktuaalsuse või perspektiivse vajadusega.
Kuidas kõik algas, kulges ja kes me oleme tänapäeval?

EMVI juured

Pärast Eesti taasokupeerimist 1944 alustasid taas tööd järgmised instituudid:

• Tooma Soouurimise Instituut (asutatud 1910);
• Jõgeva Sordikasvandus (asutatud 1920);
• Kuusiku Põllumajanduslik Uurimisinstituut (asutatud 1939);
• Polli Aianduse ja Mesinduse Teaduslik Uurimisinstituut (asutatud 1945).

1946-1956 – EMVI kujunemise aastad

1946. a asutati Eesti NSV Teaduste Akadeemia ja alustati kohe selle koosseisus Põllumajanduse Instituudi (1946-1952) loomist. Paljud põllumajandusteadlased olid sõja ajal ja järel läinud välismaale või saadetud Siberisse, mistõttu instituudis oli esialgu ainult 4 teaduskraadiga teadurit. Instituudi sünnipäev on 16. novembril 1946. Esimeseks direktoriks määrati Richard Toomre. Instituudi keskus asus esialgu Tallinnas Sakala tn-l, kuid selle filiaalid olid:

• Tartus (filiaali direktor Osvald Hallik). Struktuuriüksused: juhtkond, mullaharimise osakond ja taimekaitse laboratoorium;
• Kuusikul (filiaali direktor Paul Rahno). Struktuuriüksused: juhtkond, mulla- ja agrokeemia labor, agrotehnika labor, mehhaniseerimise sektor, katsepõldude ja katsemajandite grupp (Huuksi, Karuse ja Uue-Lõve katsepunkt);
• Pollis (filiaali direktor Aleksander Siimon). Struktuuriüksused: juhtkond, aianduse, köögiviljanduse ja dekoratiivaianduse sektor, mesinduse labor ja keemia tehnoloogiline labor, katsemajandite ja katsepõldude grupp. Viimase ülesandeks oli Polli katsemajandi, Karja-Pärsamaa ja Kehtna katsepunkti ning Kuusalu katsemesila juhtimine;
• Toomal (filiaali direktor August Kalman). Struktuuriüksused: sookuivenduse ja agrotehnika mehhaniseerimise sektor, agrokeemia labor ja Tooma katsemajand ning allasutusena ka Oidremaa katsepunkt.
  Instituudis oli kokku neli filiaali, viis sektorit, seitse laborit, viis töögruppi ja 1208 ha maad.

Aastail 1952-1956 oli instituudi nimi ENSV TA Taimekasvatuse Instituut (ENSV MN 9. oktoobri 1952. a määrus nr 7-3179), mille koosseisus olid järgmised uurimisüksused:

• instituudi keskuses Tallinnas – mikrobioloogia ja agromullateaduse labor, mehhaniseerimise sektor, taimekaitse grupp, Tallinna Eksperimentaalbaas (hilisem botaanikaaia Keemia t aiand);
• Kuusiku filiaalis – agrokeemia ja agrotehnika ning juurvilja laborid, eksperimentaaltöökoda, Kuusiku katsemajand;
• Polli filiaalis – aianduse sektor, mesinduse ja keemia-tehnoloogia laborid, Polli katsemajand;
• Karja-Pärsamaa katsepunkt;
• Tallinna Eksperimentaalbaas.

1957-1979 – tõususaastad

1956. a anti Taimekasvatuse Instituut üle Põllumajandusministeeriumi alluvusse ja instituut sai jälle uue nime – Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut (EMMTUI). Instituudiga liideti Põllumajandusministeeriumile üle antud TA Sookultuuri ja Maaparanduse Instituut ning Jõgeva Riiklik Sordiaretusjaam, mis hakkas tööle EMMTUI Jõgeva Sordiaretusjaama nimetuse all. Seega olid kõik Eesti maaviljeluse ja taimekasvatusega tegelevad uurimisasutused koondatud ühtseks teadusinstituudiks. EMMTUI direktoriks määrati Vladimir Dušetškin. Instituudi struktuuriüksused olid järgmised:

• instituudi keskuses Tallinnas – mullauurimise, maaparanduse, kultuurrohumaade, mehhaniseerimise ja taimekaitse osakond, keemia kesk- ja mikrobioloogia labor;
• Kuusiku katsebaasis – põllunduse ja köögiviljanduse osakond;
• Polli katsebaasis – puuviljanduse osakond ja mesinduse labor;
• Tooma katsebaasis – sookultuuri osakond;
• Jõgeva Sordiaretusjaamas – aretusosakond.

Instituudis oli kokku 14 uurimisüksust, millest 7 asusid Tallinnas.

Põllumajandusministeeriumi haldusalas suurenes instituudi uurimistöö maht (oli 12 probleemi ja 32 teemat) kiiresti, millega kaasnesid ka muutused struktuuris. 1958. a loodi keskuses ökonoomika osakond ja mikrobioloogia labor. Kuusikul ühendati põllunduse ja köögiviljanduse osakond ning uue struktuuriüksusena hakkas seal tööle väetustarbe laboratoorium. 1960.a. moodustati mehhaniseerimise osakonna juurde konstruktorite grupp ja asutati isotoopide labor. Instituudile tehti ülesandeks organiseerida Vabariiklik Taimekaitsejaam. 1963. a oli instituudi süsteemis 13 majandit, sh 3 näidissovhoosi. Teadustöö teemasid oli kokku 44.

1958. a oli instituudi struktuur järgmine:

1. Juhtkond.
2. Osakonnad: mullauurimine, kultuurrohumaade, mehhaniseerimine, maaparandus, taimekaitse, ökonoomika, mikrobioloogia, põllundus (koos köögiviljanduse grupiga), puuviljandus (koos mesinduse grupiga), sookultuur ja aretus.
3. Keemiliste analüüside kesk- ja väetisetarbe labor.

Instituudile allusid järgmised majandid: Kuusiku, Polli, Tooma, Jõgeva, Karja, Sangaste ja Ravila. 1958. a asutati Saku katsebaas.

Juba 1951. a kerkis päevakorda instituudi keskuse üleviimise küsimus pealinnast maale. Leiti, et instituudi paiknemine linnas ei võimalda tal kujuneda selliseks uurimistöö juhtivaks keskuseks, mis suudaks edukalt juhendada ja suunata perifeerias tehtavat uurimistööd. Kõne all olid Kuusiku, Kärevete, Saku ja Kehtna. Lõpuks jäädi Saku juurde. 1959. a oktoobris algaski instituudi kolimine Sakku seal äsjavalminud Saku Maakorralduse ja Maaparanduse Tehnikumi hoonesse.

Aastad 1959-1979, kui instituudi direktor oli Ilmar Jürisson, olid instituudi elus kõige laiahaardelisemad ja tulemuslikumad. Suurenes teadurite arv ja tõusis nende kvalifikatsioon, oli palju uurimisprojekte, publitseeriti palju teadustrükiseid jms. Asutati uusi struktuuriüksusi (Antsla, Karja, Tori, Simuna ja Olustvere katsejaam, isotoopide ja silo labor, mehhaniseerimise osakonna juurde moodustati konstruktorite grupp, mehhaniseerimise katsejaam, muldade lupjamistehnoloogia labor ja erikonstrueerimisbüroo ning ökonoomika osakonna koosseisu arvutuskeskus, mis hiljem iseseisvus).

1960. a maikuus anti instituudile üle 3 sovhoosi (Simuna, Antsla, Põdra) ning 4 tehnikumi õppemajandit (Jäneda, Olustvere, Antsla ja Kuremaa). 1961.a. asutati Saku näidissovhoos (Saku katsebaasi ja Harju rajooni “Punase Tähe” kolhoosi liitmise teel). 1962. a loodi instituudis katsemajandite, seemnekasvatuse ja teaduse saavutuste juurutamise osakond ning selle koosseisus seemnekasvatuse sektor. 1964. a moodustati instituudi juurde Vabariiklik (piirkondlik) Agrokeemia Laboratoorium.

1964. a kulges teadustöö 15 probleemi ja 48 teema järgi. Teadureid oli 118, sh 1 põllumajandusdoktor ja 23 teaduskandidaati.

Sel ajavahemikul ehitati palju uusi teadus- ja rida teadustegevust toetavaid abihooneid:

1. Radioaktiivsete isotoopide labor (1961);
2. Silolabor (1964);
3. Eksperimentaaltöökoda koos garaažidega (1965);
4. Köögiviljanduse laboratoorium koos kasvuhoonetega (1967);
5. Näitusepaviljon (1969);
6. Laohoone (1971);
7. Puidutöökoda (1973);
8. Maaparanduse osakonna välilabor (1974);
9. Agrokeemia osakonna vegetatsioonihoone (1974);
10. Taimekaitsejaama hoone, kuhu sai tööruumid ka instituudi taimekaitse osakond (1974);
11. Mehhaniseerimise osakonna ja erikonstrueerimisbüroo hoone (1978);
12. Keemia-kesklaboratooriumi hoone (1977);
13. Rohusöötade katselabor koos katselaudaga (1978–1982);
14. Agrokeemia labori hoone (…–1982);
15. EVIKA laborihoone (1987–1992);
16. EVIKA viilhall (1987);
17. EVIKA kasvuhoone (1986).

Samaaegselt teadusobjektidega toimus Sakus 1960–1979. a hoogne elamuehitus instituudi ja Saku näidissovhoosi töötajatele. Teadusobjekte ehitati ka Jõgeval (sordiaretusjaama peahoone, selektsioonihoone, seemnekuivatla, kasvuhoone, kartulihoidlad jm), Pollis (keskusehoone koos laboritega, puuviljahoidla), Olustveres (laborihoone, masinakuur) ja Simunas (laborihoone koos töökojaga jm). Palju mitmesuguseid tootmishooneid ja elamuid rajati instituudi 12 katsemajandisse. 1984. a oli katsemajandite kogupind 72 426 ha.

Vaadeldaval perioodil kujunes Saku üheks paremini väljaehitatud ja heakorrastatud põllumajanduslikuks uurimiskeskuseks NSV Liidus. Instituudi asula väljaehitamise eest omistati 1972. a projekteerijatele ja ehitamise organisaatoritele, nende hulgas ka instituudi direktor I. Jürissonile, NSV Liidu riiklik preemia.

1969. a novembris oli instituudi struktuur järgmine:

1. Juhtkond (sh raamatupidamine, kaadri-, majandus- ja tehniline osakond).
2. Põllunduse osakond (agrotehnika ja teraviljanduse sektor ning Saku, Antsla, Karja, Olustvere, Simuna ja Tori katsejaam).
3. Kultuurrohumaade osakond (kultuurrohumaade ja heinakasvatuse sektor).
4. Aretusosakond (teraviljade, kartuli ja heintaimede grupp, sordiresistentsuse ning geneetika ja tsütoloogia labor, Sangaste sordiparanduse sektsioon).
5. Köögiviljanduse osakond.
6. Puuviljanduse osakond (puuviljanduse tehnoloogia labor, puuviljanduse keemilise analüüsi, mesinduse ja ehisaianduse grupp).
7. Mehhaniseerimise osakond (põllutöö mehaanika sektor, mehhaniseerimise katsejaam, kartulitootmise tehnoloogia ja kultuurtehniliste masinate grupp, happeliste muldade lupjamise labor).
8. Taimekaitse osakond koos viiruste uurimise grupiga.
9. Ökonoomika osakond (majandusliku analüüsi, tootmise juhtimise, dispetšerteenistuse, raamatupidamise, majandusmatemaatika ja operatiivanalüüsi sektor, arvutuskeskus).
10. Mullauurimise osakond.
11. Agrokeemia osakond koos radioaktiivsete isotoopide laboriga.
12. Maaparanduse osakond koos kuivendussüsteemide ekspluatatsiooni grupiga.
13. Sookultuuri osakond.
14. Keemiliste analüüside kesklaboratoorium.
15. Mikrobioloogia labor koos sileerimise grupiga.
16. Katsemajandite, seemnekasvatuse ja teaduse saavutuste juurutamise osakond koos seemnekasvatuse sektoriga.
17. Teaduslik-tehnilise informatsiooni osakond.
18. Jõgeva Sordiaretusjaam (keskus, seemnekasvatuse osakond koos söödajuurviljade seemnekasvatuse grupiga).
19. Vabariiklik (piirkondlik) Agrokeemia Laboratoorium.
20. Katsemajandid ja –baasid (Jõgeva, Karja ja Saku näidissovhoos, Antsla, Jäneda ja Olustvere Sovhoostehnikum, Põdra, Ravila ja Simuna sovhoos, Juuliku, Kuusiku, Polli ja Tooma katsebaas, Eksperimentaaltöökoda teaduslik-tehnilise osakonna õigustes).

1980-1990 – stabiilse arengu periood

Ilmar Jürisson vabastati direktori ametist 1979. a ja instituuti juhtisid kuni 1990. aastani Edgar Tõnurist (1979-1984), Ilmar Aamisepp (1984-1988) ning Arvo Sirendi (1988-1990). Seda perioodi võib iseloomustada kui stabiilse arengu aega – finantseerimine oli stabiilne, teadushooned olid valmis ehitatud, teaduskaader veel suhteliselt noor ja hea kvalifikatsiooniga.

1981. a oli instituudi struktuur järgmine:

1. Juhtkond (sh üldosakond-kantselei, kaadriosakond, keskraamatupidamine).
2. Maaviljeluse osakond (maaviljeluse, põldheinakasvatuse, kergete muldade ja kuppelalade kasutamise sektorid, raskete muldade kasutamise ja agrokeemiliste katsete grupp).
3. Mullauurimise osakond.
4. Maaparanduse osakond.
5. Tera- ja kaunviljakasvatuse osakond (agrotehnika ja põldkatsete metoodika sektor, kaunviljade ja õlikultuuride ning teraviljatehnoloogia grupp).
6. Kartulikasvatuse osakond.
7. Kultuurrohumaade osakond (kultuurrohumaade ja rohusöötade tootmise sektor ning sookultuurrohumaade grupp).
8. Taimekaitse osakond.
9. Agro- ja radiokeemia osakond (radioisotoopide labor, mudelkatsete ja mikroväetiste grupp).
10. Köögiviljanduse osakond.
11. Mehhaniseerimise osakond (põllutöömasinate sektor, mullaharimismasinate ja koristustööde mehhaniseerimise grupp, mehhaniseerimise katsejaam, lupjamistehnoloogia labor).
12. Ökonoomika osakond.
13. Majandusmatemaatika osakond.
14. Juhtimisprobleemide osakond (juhtimissüsteemide sektor, raamatupidamise grupp, põllumajandusettevõtete koopereerimise labor).
15. Kesklaboratoorium (keemiliste analüüside ja mikrobioloogiliste analüüside sektor, söödakultuuride biokeemilise uurimise, söötade mikrobioloogia ja biopreparaatide grupp).
16. Aretusosakond Jõgeva Sordiaretusjaama koosseisus (aretuse ja heintaimede sektor, resistentsuse ja biokeemia ning geneetika ja tsütoloogia labor, sordiparanduse grupp).
17. Algseemnekasvatuse osakond Jõgeva Sordiaretusjaama koosseisus (sordiagrotehnika ja katsetööde mehhaniseerimise grupp).
18. Patendi- ja informatsiooniosakond (põllumajandusliku propaganda ja patenditeenistuse ning teaduslik-tehnilise informatsiooni sektorid).
19. Kommunaalmajanduse ja heakorrastuse osakond.
20. Materiaal-tehnilise varustuse osakond.
21. Kapitaalehituse grupp.
22. Arvutuskeskus (juhtkond, plaani-ökonoomika, materiaal-tehnilise, programmeerimise, evitamise ja tehnika osakond).
23. Erikonstrueerimise Büroo (juhtkond, plaani-ökonoomika, põllutöömasinate konstrueerimise, eksperimentaalmasinate, tehniliste katsetööde, autode töökindluse uurimise ja remondi, teaduslik-tehnilise informatsiooni, automatiseeritud süsteemide ja ehitiste projekteerimise osakonnad, Ambla biopreparaatide katselabor).
24. Tootmisosakond.
25. Eliitseemnekasvatuse ja tootmiskatsete osakond (tootmiskatsete ja eliitseemnekasvatuse sektorid, taimekasvatuse tootmiskatsete grupp).
26. Katsemajandid (Antsla, Jäneda ja Olustvere Sovhoostehnikum, Jõgeva, Karja ja Saku näidissovhoos, Põdra, Ravila ja Simuna sovhoos, Kuusiku ja Juuliku katsebaas, Sangaste Aretuspunkt).

1985. a oli instituudis 19 iseseisvat uurimisüksust, mille koosseisu kuulus 22 sektorit ja laborit, 28 uurimisgruppi ning 7 katsemajandit. 1986. a oli instituudis kokku 356 töötajat, sh 166 teadurit (7 teadusdoktorit ja 95 teaduskandidaati).

Instituudi töötajad, sh teadurid ajavahemikus 1966-1985

Nr	Uurimisala	Töötajad kokku	Teadurid
		1996	1974	1985	1966	1974	1985
1	Juhtkond ja majandusosakond	35	52	105	4	5	5
2	Katsebaasid, juurutamine ja informatsioon	20	36	36	6	8	8
3	Mullaharimine ja agrokeemia	19	20	25	12	10	10
4	Maaparandus	14	22	16	8	11	9
5	Põllundus	35	56	96	18	22	25
6	Rohumaaviljelus	31	32	25	17	14	8
7	Põldtaimede aretus	30	43	41	15	20	22
8	Puuviljandus	26	31	26	12	17	18
9	Köögiviljandus	10	16	5	6	9	5
10	Taimekaitse	11	17	19	7	9	10
11	Mehhaniseerimine	24	27	25	11	15	11
12	Kesklaboratoorium	23	35	30	12	12	6
13	Ökonoomika	14	76	46	9	30	24
14	Jõgeva Sordiaretusjaam	13	17	20	4	5	5
	Kokku	306	480	515	187	166	117

Sel perioodil elavnesid veelgi teadussuhted välisriikide ja Eesti teadusasutustega. Kontaktid NSV Liidu teadusasutustega toimusid VASHNILi süsteemi kuuluvate instituutidega, kokku 26 uurimisasutusega.

1991-2001 – ümberkorralduste periood

1990ndatel aastatel algas Eesti elus murranguline aeg. Järjest vähem finantseeriti teadustöid ja võeti suund ülikoolide tugevdamisele. Algas instituudi koosseisu ja katsetööde vähendamine, uurimisüksuste iseseisvumine või liitmine Eesti Põllumajandusülikooliga.
1992. a oli instituudis siiski veel 346 töötajat (koos katsebaaside töötajatega), sh 112 teadurit (8 teadusdoktorit, 73 teaduskandidaati).

EMMTUI jaotamine iseseisvateks instituutideks:

• 1990 eraldus Taimebiotehnoloogia Uurimiskeskus EVIKA;
• 1992 – Jõgeva Sordiaretuse Instituut;
• 1993 – Eesti Põllumajanduse Mehhaniseerimise Instituut (EPMI);
• 1993 – Polli Aiandusinstituut (nüüd Polli Aiandusuuringute Keskus);
• 1994 – Eesti Agraarökonoomika Instituut EAI (likvideeriti 2001.a.);
• 1994 – Eesti Maaviljeluse Instituut EMVI;
• 2002 – EPMI liideti EMVI-ga;
• 2006 – EVIKA liideti EMVI-ga.

2002-2006 – ebastabiilse arengu periood

01.01.2002. a liideti EPMI EMVI-ga: jäime ilma EMVI admin-laborihoonest (Teaduse 4), Kuusiku ja Olustvere katsejaamast, mis anti üle Põllumajandusuuringute Keskusele (PMK). Jäime ilma ka keemia kesklaborist, mikrobioloogia ja mullauuringute osakonnast. EMVI oli sunnitud kaasa lööma eksperimendis, kus EMVI tellib raha eest põldkatsed PMK-st (Kuusiku, Olustvere ja Mooste katsebaasi põldudel), saab sügisel katseandmed ja seejärel teeme nende alusel aruanded, artiklid jms. Sellega on olnud probleeme. Seepärast säilitas EMVI ka Saku katseala, sest teadurid peavad ise päevast-päeva olema paljude katsete läheduses.

2003. a evalveeris rahvusvaheline komisjon EMVId. Et EMVI-l oli suhteliselt vähe teadusartikleid rahvusvahelistes SCI andmebaasides, samuti polnud enam ka keemialaborit ega katsebaase (jäid alles katsealad Sakus renditud maadel), andsid evalveerijad instituudile ainult rahuldavad hinded, mistõttu põllumajandusministeeriumis kaaluti üsna tõsiselt, kas EMVI tuleks lammutada – liita üks osa instituudist PMKga ja teine osa Jõgeva SAIga. Haridus- ja teadusministri 12. augusti 2003. a käskkirja nr 745 alusel evalveeriti EMVI positiivselt ja instituut kanti jälle Eesti teadusasutuste registrisse ning EMVI sai jätkata tööd iseseisva instituudina.

2004. a oli EMVI jaoks rahulik, sest meil lasti rahulikult oma uurimis-arendustöid teha.

2005. a 16. juuni kirjaga aga tegi EMÜ rektor ettepaneku liita EMVI ja Jõgeva SAI tegevused EPMÜ-ga. 25. jaanuaril 2006. a Põllumajandusministeeriumis toimunud nõupidamisel informeeris EMÜ rektor Alar Karis, et tegevuste liitmise ettepanekut tehes tegid nad ettepaneku tihendada teadus-arendustegevuste alast koostööd EMÜ instituutide ja PM valitsemisala instituutide vahel. EMVI on olnud ja on ka edaspidi nõus selle hea ettepanekuga.

2006. a. on PM eestvõttel mitu korda arutatud ettepanekut liita EMVI PMK-ga (või vastupidi), mis ministeeriumi arvates peaks aitama efektiivsemalt kasutada PMst instituudile eraldatavat rakendusuuringute raha. EMVI töötajate seisukoht on, et PM säilitaks EMVI staatuse, so et EMVI oleks edasi (EMVI põhimääruse järgi) PM valitsemisalas asuv ministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus. Põllumajandusteadust edasiviiv mootor ei ole teadusasutuste liitmine, vaid teaduse rahastamise suurendamine, raha efektiivsem kasutamine (uurida ainult Eesti põllumajandust ja maaelu toetavaid probleeme) ning konstruktiivne koostöö teadusasutuste vahel, so mitte kõlvatu konkurentsiga kellelegi ära tegemine. Koostööks ei ole vaja asutusi liita, vaid teadusasutused peavad palju rohkem taotlema ühiseid sihtfinantseeritavaid ja rakendusuuringute projekte, ETF grante, rahvusvahelisi projekte jms. Praegu on ühisprojektide taotlemisel üks põhitakistus teadusraha nappus. Kõik teadusasutused siplevad raha hädas. Võttes teisest teadusasutusest oma projektide täitjateks ka nende asutuste teadureid, arvestab taotleja, lähtudes antud teadusvaldkonna teadusrahade üldsummast, et selle võrra saab tema asutus raha vähem. Kui teaduse rahastamine suureneks märgatavalt, siis esitatakse konkurssidele ka kindlasti palju rohkem ühisprojekte.